"Ma pole tema jaoks küllalt hea... "
No miks taaskord kuulsin seda lauset? Kulunute ja ütlejale endale tähenduse kaotanud sõnade seadmine lausesse.

Iga indiviid on maailmas ainukordne ja iseenda avastamine (seda enam teise tundmaõppimine) ei käi sõrmenipsutusega.

//ja üleüldse - mul kopp ees tänasest päevast !!!//

Mõnikord võib ühele tühisena või väikese norimisena tundunud sõnakõlks teisele inimesele valusalt haiget teha…
Mõnikord läheb see üle ja unustatakse, ent teinekord jääb väga kauaks torkima …

Kurnatud ja väsinud, kuid mõnus ja hea olla.
Mõni hetk, silmapilgutus...iseenda vaevumärgatav reaktsioon, mida ma tol hetkel ei taju. Protsess selle adumiseni on piinarikas...Aga ma olen rahul, et minuga toimub midagi. :)

Viimaste aastate jooksul olen avastanud, et suhetes annab väärtust juurde tahe. Tahe mitte selles mõttes, et tahan ja saan...vaid mõistmine, et ma tahan. Leian, et kui tahe on nõrk, siis ollakse emotsionaalselt manipuleeritav. Tekib ebastabiilsus, emotsioonitus (võib ka tõlgendada blokeeringuna), illusioonid (valesid illusioone pean silmas)...
Usun, et inimeste oma tahe on sellises situatsioonis asendatud osaliselt võõraga, kuid seda peetakse enda omaks, sest ta pole inimesest eraldi vaid kuidagi sulandub temaga.
Inimene tunneb, et teeb oma tahtmist, kuid tegelikult on vastupidi.
Vahe on selles, et oma tahe on soe ja õige, võõra tahe aga on külm ja ajab inimese segadusse.

Siis ongi kõik. Sinuga on kõik.

Mõistad kõndida öös olles eneses hinge maha unustanud. Unustanud kusagile sinna, kuhu tagasi minna enam ei saa. Mitte kunagi.
Kui sammudel oleks siht, ja enese ümber vaadata oleks ilus...kui suudaksid tunda..

Kuid tõded stoilise rahuga - ei oska enam, ei saa enam ...