Ajendatuna tänaöisest unenäost meenus metafoor, et inimene on justkui hallitus, mis õgib kõike mis süüa kõlbab. Lohutab, et õgijate kiuste on makrotasandil inimkonna eksistentsil umbes sama palju mõtet kui hallitusel.

Aga ei peagi keegi aru saama.

Brrr. külm on ju!

Kuigi sügis tuleb igal aastal vääramatu järjekindlusega, ei meeldi see mulle sugugi. Ja isegi minu sünnipäev sügisesel hommikul ei tee morni meelt sugugi paremaks.

Mõnikord ma mõtlen, et miks kõikide muutustega on vahetevahel nii raske leppida. Näiteks sellesama sügise ja külmaga...


Kujutan ette kui soe ja haljendav võib kuskil palmisaartel praegu olla ja tõmbun veel rohkem enesesse.