Viimaste aastate jooksul olen avastanud, et suhetes annab väärtust juurde tahe. Tahe mitte selles mõttes, et tahan ja saan...vaid mõistmine, et ma tahan. Leian, et kui tahe on nõrk, siis ollakse emotsionaalselt manipuleeritav. Tekib ebastabiilsus, emotsioonitus (võib ka tõlgendada blokeeringuna), illusioonid (valesid illusioone pean silmas)...
Usun, et inimeste oma tahe on sellises situatsioonis asendatud osaliselt võõraga, kuid seda peetakse enda omaks, sest ta pole inimesest eraldi vaid kuidagi sulandub temaga.
Inimene tunneb, et teeb oma tahtmist, kuid tegelikult on vastupidi.
Vahe on selles, et oma tahe on soe ja õige, võõra tahe aga on külm ja ajab inimese segadusse.