ajendatuna unenäost...

.. see pole MINA, kes seisab liikumatult, kui kogu universum kildudeks ähvardab puruneda.

"bon - bon" as a keyword ;)

Ei olnudki mahti Sinuga tookord enam rääkida, aga tõesti - nagu blogist lugesid, läheb mul nii. :)

Lühidalt ja kokkuvõttes:

Mul on nüüd minu pisike tükike unistust, mille kuskilt ununenud asjade seast välja kookisin ja mida katsun taas mitte ära kaotada. Prioriteedid elus ikka veel veidi valesti, kuid need on ümbertöötlemises.

Ja usu või mitte, aga ikka veel parandan autot. :D
Kuid varsti on ka see tehtud.

(#)

I consider myself happy

Lausa veider, kuidas esialgu väikesena paistvad asjad võivad ühtäkki kõike muuta!

Mul on uskumatult hea meel, et ma siiski ei valinud lihtsamat teed ja kindlust enda ümber ehitama ei hakanud. Ja kuigi esialgu tundus enda südame järgimise soovitus absoluutselt täiesti absurdse mõttena...siis nüüd ma lihtsalt näen ja tunnen iga hetkega üha enam ning rohkem, kuivõrd ainuõigem tee see olla sai. Vsjo vreemja. :D

Kõik tuleb omal ajal. Hilinemisega küll kuid siiski..



ps! dziisas minu lauseehitust! sry!

Everything happens for a Reason

Eile õhtul istusin oma aias ja kiikusin. Vaatasin ja mõtlesin.

Seesama kollaste patjadega kiik oli päevasest päikesest soe veel. Tuules oli tunda õrnalt sügislõhna... selline niiske ja ähvardav.

Kohvi juues katsusin päevauudiseid lugeda ja vahel pingutasin, et õeraasu juttu kuulata või paluda tal öeldut korrata, et see ka minuni jõuaks...
Tegelikult aga mõtted olid mujal - päike (viimaseid päevi vist veel), valmivad ploomid, asjatav lepatriinu (kas ta magama ei peaks juba kuskil?), keegi naabritest küttis ahju, niidetud muru lõhn...
Te ei saa vist sellest tundest aru. See oli - ilus, päikeseline, täis lootust, positiivne... Hea!

Ma olevat palju naeratama hakanud, nii räägitakse mulle. Aga vist ongi nii. Oleks nagu teine tasand minu elus. Kõik oli mulle vajalik. Nüüd on Uus. Uus Aeg.

Päikest küll on päev-päevalt vähem minu peale paistmas, kuid ma ei hooli sellest. Minu südames on seda piisavalt. Ja Suvi läheb edasi. Minu sees.

Kuidas ma tahaksin, et see unenägu ei lõppeks kui ärkan!

Ma ei mäleta hetke, mil avastasin täna, et juba on hommik, kuid pole veel uinunudki... Uskumatu! Arvasin, et neid unetuid öid mul enam ei tule...vähemalt veel niipea.

Tegelikult ma mõtlesin, et ei tohiks olla oluline, kas keegi mind armastab. Armastan ju ennast, enamuse ajast kohe kindlasti. Kuid siiski...!

Kõige hullem on teadmatus! Tulgu, mis tuleb, kuid hingesopis olen õnnelik. Isegi kukkudes. Tunnen, et kogu selle segaduse juures, olen sammu lähemal sellele, kes ja kuidas ma olla tahan. Ja kordi enam samme lähemal sellele, kes ma tegelikult olen, ning mida varjata päev-päevalt on raskem.

Aga olulisem kõigest on vist ikkagi ausus. Et mida sinult oodatakse, mida sa ise ootad. Millise kuristiku äärel seisad, millisest oled valmis üle hüppama, millist sa ei ületa. Mil määral võid teist inimest valust säästa ise hüpates, mil määral oma elu endale jätta, mil määral jagada. Keda usaldada, kui kukud...

Deem kui keeruliseks läheb, aitab!:)


Tegelikult on täna kaunis päikeseline päev, mille võin kui millegi imeilusa ja teistsuguse alguseks nimetada ... ;)