★ CoNtroVeRsiAL★

Olen pidanud vaikimisi vastu võtma kommentaare teemal, et viimasel ajal olen vaikne ja väsinud. Väidetakse, et minust on kadunud see miski, mis tegi minuga koosolemise mõnusaks.
Kusjuures, see on ka minu enda jaoks probleem. Ma ei tea, kuidas ma saaksin tagasi "iseenda". Või..., kas too `happy-happy-joy-joy` türduk olin ikka "päris" mina?

Ma olen see, kes ma tegelikult olen. Ja kui ma samas vaimus jätkates pean maha kandma mitmeid toredaid inimesi, siis ma ei saa sinna lihtsalt midagi parata. Järelikult on see nii ette nähtud...

Palju Vaikust. Natuke rohkem kui liiga palju, on tühje Sõnu.

Oleksin tahtnud panna pealkirjaks :
"Reaalsus, mis enne haihtumist peidetud õhukindlasse valgesse ning steriilsesse kasti."
Aga ei pane. Veel. Sellest kunagi hiljem.
******
Tõdesin, et ma ei tea, kuhu ma minna tahaksin. Ei ole jõudu enda käsile võtmiseks. Isegi seda, kuhu ma minna tahaksin, ma ei oska ütelda. Sest sealt, kust ma tulen, ei taha tagasi minna. Silmakirjalikkuse pärast.
******
Ma vaimustun päeva jooksul paljudest tillukestest asjadest. Need on piisavalt suured, et hõivata mõneks ajaks osa minu tähelepanust. Ma ei räägi Teile nendest asjadest sellepärast, kuna ma tean, et Te ei saaks aru. Ma olen omaette, nagu Te tihtipeale näete...
Asi ei ole tõesti selles, et ma oleksin halvas tujus või solvunud või peaksin vestluskaaslast igavaks. Enamasti minu vaimustused on sellised, mis tegelikult ei kvalifitseeru Teie jaoks sellisteks, mis korda läheksid....
*******

"The sweet ain't as sweet without the sour"

Tahaksin teada, miks on inimesed kohati nii paganama spetsiifiliselt nõmedad!??
Miks surgitakse ja kraabitakse hinges, ... miks???

Miks ronitakse minu ellu, et leevendada enda pettumusi, valu, solvumisi...? (Rõhutan sõna - ENDA) Pakub see rahuldust, ah?

Miks see mulle korda läheb? Siiani...?

Millal viimati ma uskusin? Millal ma endasse uskusin?

* kipun unustama, et allergiat tekitab minul vaid apelsinimahl...

MTÜ "Kurvad Tüdrukud" *

Veebruarikuu eelviimane päev üllatas mind meeldiva valge vaibaga. Ja päike.... !!!:) #

Eile korjasin helbeid pisut hangedesse kokku. Hüppasin sisse kah. Oleks korra veel hüpanud, kuid saabastesse oli lumi sisse pugenud, mu juuksed olid lumesajust märjad ja jääs.

Muide, ma ei mõista, kas mul on mingi paranoia, et inimesed mind v a a t a v a d?
Ma ei tea, mida nad mõtlevad ja näevad minus, aga vahel ma märkan päris viiekopikalisi nööpe mind põrnitsemas.
Kui nad ei vuhise mööda, siis nad näevad mu naeratust.

Aga laupäeval kumusse. :)

* kolleegiga mõtlesime, et teeme sellise MTÜ ja hakkame annetusi nuruma.