Varsti on mu kannatus katkenud ja löön uksed-aknad kinni nii-nii kõvasti, et nende keeled sinna vahele jäävad!

imeline see Maailm

Tahtlik solvamine on üks asi, teine asi aga see, kui inetud sõimusõnad mulle rahena ilma põhjuseta kaela sajavad. Kannatan ära kui tean, et need inimesed mind ei tunne.
Aga on need, nn. "omad", kes ei ole julgenud küsida. Nüüd paistavad aga kõike teadvat minust! Uskumatu!
See kuidas ma oma elu nüüd elan, on kõike muud kui apaatne olla ja see vaikselt ära kannatada...enam mitte. Sest ma ei tunne, et peaksin märklauaks olema. Niiet kui tahate, küsige MINU käest. Ja kes loevad, ütelge teistele, kui aruteluks läheb ja veel küsimusi MINU teemal on, helistagu mulle. Number sama, ma ütlen, kuidas KÕIK tegelikult oli ja on. Ja kõnts on see, kes seda teha ei julge!
See minu praegune õnnelikuks olemise "hind" ei ole nüüd see, et minuga VÕIB nii käituda.

Kes teab - see teab.

Häbitult kaua on olnud vaikus siin. Nii ongi hea, sissepoole on jäänud rohkem. Mõttematerjali.
Nüüd siis mõned päevad üksi olen. Liiga palju korraga polegi kunagi hea olnud. Lohutan, aga ei kõla usutavalt. Katsun teeselda, et usun.
Otsustatud, täna tahan mööda vanalinna kõmpida.
Üksi. Pimeduses on oma võlu. Nagu oleks peaaegu ideaalne.
Ei hoia kellegi käest kinni. Ei suitseta kah. Olen vait. Ka selles on oma võlu...peaaegu ideaalne.