Lõppude lõpuks olgu siis nii nagu see on.

Keegi meist ei saa asjade kulgu muuta. Ma võin iseend piinata vaid lõputute kahetsustega. See aga ei vii mind kuhugile. Enesele valulikuks muudetunud tagasivaadeted - need ei muuda midagi. Ma ei oleks saanud midagi muuta. Läks kõik nii nagu pidi minema. Ja ma teadsin seda ... püüdisn vaid teha näo, et saan hakkama ning see on mööduv.
Aga igal asjal on piir...

Hetkel tahaksin kõik välja paisata. Oleksin valmis ka teiste pahameelt kuulama.

Ühesõnaga...on tore, et kõik on pidevalt nii hõivatud ja stressis, et neile ei lähe korda see, kui oma toimingutega tegutsetakse mõtlematult ja haavatakse teisi. Ja see tekitab minule topelt mõtlemisainet. Kas sõprus üldse oli olemas kunagi? Või on tavaline, et suhtutaksegi lihtsalt nii üleolevalt teistesse...kui nii, siis kes annab selle õiguse? Ah? Milleks see vassimine, valetamine ja seljataga rääkimine. Ja milleks see naeratav "kõikonkorras" mask?!!

Mulle teeb kogu see situatsioon rohkem haiget, kui ma tohiksin lasta.
"Ei ole mõtet lasta härida." Tean jahh, et see ei vii kuhugile...
Olen nördnud, et kellelegi olen/oleme täpselt nii "mittemidagi" väärt ja kõnnitakse üle. Ja visatakse prügikasti kõik möödunu. Järelikult olin mina loll. Täpselt! Sest mulle meenub "selle möödunu" all nii palju erinevaid emotsioone ja hetki... Ja naiivne nagu olen, arvasin, et nii siiras kui see minu poolt oli, oli see siirus ka vastastikune.
Näen, kuidas minu tunnetega ja usaldusega on mängitud. Tunded on inimlikud...seega haigettegemine inimlik?

Fakkit! :@

* Hämmastav, kuidas oma tundeid kirja pannes suudan veidi kergendada oma murekoormat, mis sest, et neist vaid mina aru saan.

Ma ikka jätkuvalt imestan...selle eest, et mu elu liiga kergeks ei muutuks, hoolitsevad Murphy ja force majore kogu täiega.



02.08.06
http://kris.youaremighty.com/
kui Sa vaid teaksid, kui nii väga õigel ajal saatsid mulle selle! :)