“People always talk about the weather”

Inimesed on hapraks muutunud! Mind on hakanud häirima tolerantsi puudumine ... ja kas see vaid tundub minule nii, et üksteisega suheldes kasutatakse järjest tihedamini silmakirjalikkust? See, et seda minuga tehakse, pole mulle juba ammugi üllatus. Justkui valitseks vulgaarne maneerlikkus ja kuigi ma ei taha sellega kaasa minna, mind kisutakse vägisi.
Aga mind kannab edasi mesimagus mõte, et kunagi ma nendele väikestele inimestele, kes praegu minule ja minu lähedastele haiget teevad, saan kätte maksta. Jah, olen muutumas õelaks ja vastikuks! Ma ei taha enam hea olla, sest vabandage, ma ei tea isegi, miks.. miks ma uskusin, et nemad muutuvad kunagi heaks. Aga sisimas ma loodan, et see ei muutu mulle kinnisideeks ja varsti ei-kusagilt ilmuv soe kevadtuul pühib need kurjad mõtted koos tänavatolmuga minema.
Ärge küsige seda, mis see siis oli. Oli see kellegi fanaatiline ja järjekordne õelusest pulbitsev hetkeemotsioon, minu paari ärajoodud viskiklaasi sünergia või kellegi kolmanda täiesti subjektiivne meenutus millestki... ?
Ja tegelikult olen ma viimasel ajal väsinud, sest õhk on pidevalt seda ebameeldivat elektrit täis. Nüüd on siis ka see selge, et varsti saan sellest tööst siin puhata.
Värvid on jätkuvalt ilusad. Ka pimeduses..