Tere minu kallis südametunnistus. Anna andeks, et su unarusse olen jätnud. Ega mul vaba aega polegi, aga iseenda pärast pean sind tihedamini külastama hakkama. Teletupsud mõjuvad suhteliselt laastavalt minu ajukeemiale. Eks see ole kohe ka näha...
Täna ei kirjuta ma siia. Homme kah mitte. Katsun seedida veidi mõtteid oma tavapäraseid koduperenaise toimetusi tehes. Seda kõike on palju...
Näiteks eile tõdesin, et taas üks inimene on massi survele alla andnud ja end totaalselt kellekski teiseks muutnud. Loodan, et ühel päeval ta mõistab, enne kui on hilja, et see mask ei muuda teda tugevamaks.
Valetasin ennist. Mul pole eriti, millest ja mille peale mõtelda. Seda kõike on tegelikult väga vähe. Mul on koguaeg tunne, et mina üksi seisan. Ja iga päevaga see süveneb. Seisangi. Kõik möödub ja miski ei jäta minusse midagi. Täiesti tühi. Ma ei valeta kui ütlen, et vihkan end sellisena. Teate seda tunnet, mis tekib kui näete tänavanurgal inimest, kes inimestes kerjates haletsust tekitab? Kui end kõrvalt vaatan, tunnen end samuti nii nagu need inimesed. Ma olen iseenda jaoks vastik sellisena. Täiesti uskumatu, eksole? Ja kõige kohutavam selle juures on see, et mul pole aimugi, kuidas end käima lükata ja taaskord täsiväärtuslikuna ning vajalikuna tunda. Mitte mingisugust...

“People always talk about the weather”

Inimesed on hapraks muutunud! Mind on hakanud häirima tolerantsi puudumine ... ja kas see vaid tundub minule nii, et üksteisega suheldes kasutatakse järjest tihedamini silmakirjalikkust? See, et seda minuga tehakse, pole mulle juba ammugi üllatus. Justkui valitseks vulgaarne maneerlikkus ja kuigi ma ei taha sellega kaasa minna, mind kisutakse vägisi.
Aga mind kannab edasi mesimagus mõte, et kunagi ma nendele väikestele inimestele, kes praegu minule ja minu lähedastele haiget teevad, saan kätte maksta. Jah, olen muutumas õelaks ja vastikuks! Ma ei taha enam hea olla, sest vabandage, ma ei tea isegi, miks.. miks ma uskusin, et nemad muutuvad kunagi heaks. Aga sisimas ma loodan, et see ei muutu mulle kinnisideeks ja varsti ei-kusagilt ilmuv soe kevadtuul pühib need kurjad mõtted koos tänavatolmuga minema.
Ärge küsige seda, mis see siis oli. Oli see kellegi fanaatiline ja järjekordne õelusest pulbitsev hetkeemotsioon, minu paari ärajoodud viskiklaasi sünergia või kellegi kolmanda täiesti subjektiivne meenutus millestki... ?
Ja tegelikult olen ma viimasel ajal väsinud, sest õhk on pidevalt seda ebameeldivat elektrit täis. Nüüd on siis ka see selge, et varsti saan sellest tööst siin puhata.
Värvid on jätkuvalt ilusad. Ka pimeduses..

Harukordselt rusuvad ilmad. Lisaks vihmale, lörtsile ja tuulele on teeaugud sellised, et ulatuvad peaaegu üle pahkluude. Hea, et mumpsik eile oma auto ratast koos sellejuurde kõige kuuluvaga järjekordsesse uude suurde auku Pärnu maanteel ära ei kaotanud...
Ometi on kuupäevaliselt ikka veel jaanuar ja ma ei oska selle lume otsimisega kusagilt peale alata... ehk hakkangi otsima hoopis suve ja päikest. ;)

salastatud prügi

Ei ole tahtnud kirjutada siia mõnda aega. On puudunud see midagi kirjutamiseks. Võimalik, et kardan, et ütlen liiga palju siia ja hiljem kõva häälega mitte midagi, vaikin. Aga lubasin rohkem rääkida kui kirjutada. Vaatan, kas toimib...

Mulle meeldib, et inimesed on erinevad. Mulle aga ei meeldi kui ei mõisteta, et tehakse haiget tahtlikult teisele. Mulle meeldib ausus. Ma näen läbi. Ausõna näen!

Päriselt olematuks minu kirjutisi tunnistada aga veel ei tasu. Mul on nüüd kiisudega märkmik, kuhu ma kirjutan mõned märksõnad. Näiteks on tänase kuupäeva alla kirjutatud - can`t get that smile off .. :)

Õigus! Midagi veel! Kiisuke Maret on minu uus naine, kellega on võimalik hommikutundideni rokkida klubides! Aga armastan Sind kah veel, Hennuke. Tule vaid ruttu tagasi, sest vahel vajan Sinu sooja pisikest õlga, et pisaraid pühkida. Olgu need siis rõõmu või kurbuse pisarad...


Niisiis....ma kogun hoogu. Ma kogun. Kogun. Hoogu. Oodake...veel veidi. ;)


Yours tough Kitty*

* H., mulle meeldib see hellitusnimi! Ma arvan, et võin kasutada seda ärateenitult, eksole? :P

Varsti on mu kannatus katkenud ja löön uksed-aknad kinni nii-nii kõvasti, et nende keeled sinna vahele jäävad!

imeline see Maailm

Tahtlik solvamine on üks asi, teine asi aga see, kui inetud sõimusõnad mulle rahena ilma põhjuseta kaela sajavad. Kannatan ära kui tean, et need inimesed mind ei tunne.
Aga on need, nn. "omad", kes ei ole julgenud küsida. Nüüd paistavad aga kõike teadvat minust! Uskumatu!
See kuidas ma oma elu nüüd elan, on kõike muud kui apaatne olla ja see vaikselt ära kannatada...enam mitte. Sest ma ei tunne, et peaksin märklauaks olema. Niiet kui tahate, küsige MINU käest. Ja kes loevad, ütelge teistele, kui aruteluks läheb ja veel küsimusi MINU teemal on, helistagu mulle. Number sama, ma ütlen, kuidas KÕIK tegelikult oli ja on. Ja kõnts on see, kes seda teha ei julge!
See minu praegune õnnelikuks olemise "hind" ei ole nüüd see, et minuga VÕIB nii käituda.

Kes teab - see teab.

Häbitult kaua on olnud vaikus siin. Nii ongi hea, sissepoole on jäänud rohkem. Mõttematerjali.
Nüüd siis mõned päevad üksi olen. Liiga palju korraga polegi kunagi hea olnud. Lohutan, aga ei kõla usutavalt. Katsun teeselda, et usun.
Otsustatud, täna tahan mööda vanalinna kõmpida.
Üksi. Pimeduses on oma võlu. Nagu oleks peaaegu ideaalne.
Ei hoia kellegi käest kinni. Ei suitseta kah. Olen vait. Ka selles on oma võlu...peaaegu ideaalne.