Everything happens for a Reason

Eile õhtul istusin oma aias ja kiikusin. Vaatasin ja mõtlesin.

Seesama kollaste patjadega kiik oli päevasest päikesest soe veel. Tuules oli tunda õrnalt sügislõhna... selline niiske ja ähvardav.

Kohvi juues katsusin päevauudiseid lugeda ja vahel pingutasin, et õeraasu juttu kuulata või paluda tal öeldut korrata, et see ka minuni jõuaks...
Tegelikult aga mõtted olid mujal - päike (viimaseid päevi vist veel), valmivad ploomid, asjatav lepatriinu (kas ta magama ei peaks juba kuskil?), keegi naabritest küttis ahju, niidetud muru lõhn...
Te ei saa vist sellest tundest aru. See oli - ilus, päikeseline, täis lootust, positiivne... Hea!

Ma olevat palju naeratama hakanud, nii räägitakse mulle. Aga vist ongi nii. Oleks nagu teine tasand minu elus. Kõik oli mulle vajalik. Nüüd on Uus. Uus Aeg.

Päikest küll on päev-päevalt vähem minu peale paistmas, kuid ma ei hooli sellest. Minu südames on seda piisavalt. Ja Suvi läheb edasi. Minu sees.

Kuidas ma tahaksin, et see unenägu ei lõppeks kui ärkan!