Determineeritud samm

Pean tunnistama, et minu hinge vaevab rahutus. Tajun iga rakuga oma kehas, kui valus on olla praegu.

Kusjuures kui päris aus olla, siis avastasin alles nüüd, et lahtisi otsi selles umbsõlmes on nii palju! Ja ma ei tea sugugi, kust seda harutama hakata.

Tegelikult ma tahaksin, et oleks vähem valesid. Mõistan nüüd, et vahel on ka vaikimine valetamine. Valetamine eelkõige iseendale.

Tahaksin suuta kas või veidikenegi ette näha oma tegude tagajärgi...


Ja seda samuti, et tegelikult on spontaansus hea... ♥