Ma ei tea, millal see juhtuma hakkas. See oleks nagu hiljutine nähtus. Arvasin, et olen mõnda aega üksi, kuskil nurgas ja katsun endas selgust saada... aga avastasin, et ei saagi nii teha. Nii palju on ilusaid inimesi minu ümber, kes mind sellelt teelt eemale suunavad. Miks? Ma ikka veel seesama, võibolla vähem suhtleja...
Sõber ütles täna, et ülemõtlemine on kõige hullem kuritegu, mis olla võib. Isegi kuuekuuse imiku penetreerimine suruõhuhaamriga oleks alles teisel kohal. Napilt küll, kuid siiski.
Teen omad järeldused sellest ja ei kipu nurka tagasi.

Nii palju on tegelikult ütlemata...

Tõsi, Sul on õigus. Inimene elab ja sureb üksinda, nii paratamatu kui see ka pole. Seega see minu Hirm - mõtetu. Mõistan Sind, kui ütlesid, et vahel meenub Sulle, millega oled tegeleda tahtnud, kuid mida pole siiani saanud... Jõuetuse tunne tekib minul, kuid katsun selle mõttega harjuda ja leppida.

Enam ei tõrju pisaraid silmist, neid lihtsalt pole seal...varsti. (: