100% ? :D
Kas on üldse võimalik kedagi mõista? Nädalavahetusel arvati, et mina ja minu teinepool mõistame üksteist 100%. :) Olin suhteliselt hämmingus, et keegi seda protsentides mõõdab. Positiivne arvamus iseenesest. Aga nii lihtne see pole.
Kuid kuidas on võimalik kedagi mõista, kui ma ei saa tihti aru iseendastki? Goethe sõnad vist olid need, et otsides iseend, leiad kõik. Jah, see on õige, et kõigepealt peame teadma, mida ise mõtleme ja tahame, peame suutma iseenda ees ausaks jääda ja kui vaja, siis ka oskama andestada. Üldiselt on mul iseend raske näha sellisena nagu näevad mind teised. Ju ma üks tujukas ja ebameeldiv pliks kohati olen..:P
(Ühtlasi meenub, et ajasin vist Jaanipäeval teiste chillimise plaanid sassi... üldsegi ei ole hea meel sellele tagasi vaadata..)
Aga kas me üldse võime väita, et inimesed ongi sellised nagu nad välja paistavad?Olen veendunud, et me kõik kanname tahes-tahtmata maski, mis võib teha suhtlemise nii lihtsamaks kui ka raskemaks. See viimane õnnestub minu puhul just siis, kui ma väsinud olen ja energia kulub vaid iseenda püstihoidmisele. Oi, milliseks suudan ma meeldiva mina maalida, kui tahan...Nagu põrgust välja pääsenud suslik! :)
Kusjuures täiesti tahtmatult. Rõhutan just sõna "tahtmatult".
Minu meelest polegi kõige tähtsam panna arvudesse, kui palju me kedagi mõista suudame. Hoopis tolerantsus ja teineteise vastu lugupidav suhtumine on need võtmesõnad. Seda teist inimest mitte iseenesest mõistetavana võtmine on oluline [issand, kui kandiline lause. aga ei oska nagu teisiti kirjutada]. Igal ühel on õigus elada oma elu nii, nagu ta õigeks peab, kui ta seda tehes vaid kellelegi haiget ei tee. Et teine selle tõttu ei kannata...
Kuid kuidas on võimalik kedagi mõista, kui ma ei saa tihti aru iseendastki? Goethe sõnad vist olid need, et otsides iseend, leiad kõik. Jah, see on õige, et kõigepealt peame teadma, mida ise mõtleme ja tahame, peame suutma iseenda ees ausaks jääda ja kui vaja, siis ka oskama andestada. Üldiselt on mul iseend raske näha sellisena nagu näevad mind teised. Ju ma üks tujukas ja ebameeldiv pliks kohati olen..:P
(Ühtlasi meenub, et ajasin vist Jaanipäeval teiste chillimise plaanid sassi... üldsegi ei ole hea meel sellele tagasi vaadata..)
Aga kas me üldse võime väita, et inimesed ongi sellised nagu nad välja paistavad?Olen veendunud, et me kõik kanname tahes-tahtmata maski, mis võib teha suhtlemise nii lihtsamaks kui ka raskemaks. See viimane õnnestub minu puhul just siis, kui ma väsinud olen ja energia kulub vaid iseenda püstihoidmisele. Oi, milliseks suudan ma meeldiva mina maalida, kui tahan...Nagu põrgust välja pääsenud suslik! :)
Kusjuures täiesti tahtmatult. Rõhutan just sõna "tahtmatult".
Minu meelest polegi kõige tähtsam panna arvudesse, kui palju me kedagi mõista suudame. Hoopis tolerantsus ja teineteise vastu lugupidav suhtumine on need võtmesõnad. Seda teist inimest mitte iseenesest mõistetavana võtmine on oluline [issand, kui kandiline lause. aga ei oska nagu teisiti kirjutada]. Igal ühel on õigus elada oma elu nii, nagu ta õigeks peab, kui ta seda tehes vaid kellelegi haiget ei tee. Et teine selle tõttu ei kannata...
posted by Kris at
6/28/2006 03:28:00 PM
4 Comments:
This comment has been removed by a blog administrator.
Ma olen ka täiesti sama meelt, et ükski inimene ei näita välja kõike. Seda ei olegi vaja ja ma usun, et paljud inimesed oleks siis ikka tunduvalt hirmuäratavamad. Samas, kui keegi teeskleb ja üritab olla keegi teine, siis see on nagunii läbinähtav. Ma isiklikult olen üritanud vahel ennast tagasi hoida ja mõelda selle peale, mida öelda, kuidas olla ja nii aga üldjuhul ei tule sellest midagi välja. Ehk siis midaiganes ma ka ei mõelnud, välja tuleb ikka nii nagu alati :)
Ma olen juba ammu aru saanud, et ükski teine ei saa mind näha niimoodi nagu ma seda ise teen ja vastupidi.
Just! Paljude sõpradega on nii, et kui oleme kahekesi, on nad eriti meeldivad ja omad, kuid kui lisandub seltskonda veel inimesi, siis muutuvad nii hullult ebameeldivaks. Ja paari inimesega on olnud nii, et tänu eelarvamustele nende suhtes pole ma soovinud nendega enne kahekesi kuskile ruumi jääda, kuid siis on selgunud, et appi..nad on hoopis nii toredad ja soojad inimesed.
Ja selles on sul õigus. Ise tunnen end siiski kõige paremini. Kuigi ka see ei annaks 100 % välja.
no ebameeldivaks selletõttu, et nad ei ole enam need. :(
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home