Palju Vaikust. Natuke rohkem kui liiga palju, on tühje Sõnu.

Oleksin tahtnud panna pealkirjaks :
"Reaalsus, mis enne haihtumist peidetud õhukindlasse valgesse ning steriilsesse kasti."
Aga ei pane. Veel. Sellest kunagi hiljem.
******
Tõdesin, et ma ei tea, kuhu ma minna tahaksin. Ei ole jõudu enda käsile võtmiseks. Isegi seda, kuhu ma minna tahaksin, ma ei oska ütelda. Sest sealt, kust ma tulen, ei taha tagasi minna. Silmakirjalikkuse pärast.
******
Ma vaimustun päeva jooksul paljudest tillukestest asjadest. Need on piisavalt suured, et hõivata mõneks ajaks osa minu tähelepanust. Ma ei räägi Teile nendest asjadest sellepärast, kuna ma tean, et Te ei saaks aru. Ma olen omaette, nagu Te tihtipeale näete...
Asi ei ole tõesti selles, et ma oleksin halvas tujus või solvunud või peaksin vestluskaaslast igavaks. Enamasti minu vaimustused on sellised, mis tegelikult ei kvalifitseeru Teie jaoks sellisteks, mis korda läheksid....
*******